Autor: Tiina Laanem
Illustraator: Tiiu Kitsik
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 38
Vau! See raamat oli minu jaoks väga suur positiivne üllatus. Olime selle juba lugemisplaani nimekirja pannud ja sisututvustust lugenud, aga nii head sõnumit ei osanud ette aimata.
Algas lugu sellest, kuidas 6-aastane poiss soovis ka vanavanemate juures ehitamises kaasa lüüa, aga vanaisa ei lubanud, sest päris tööriistad olevat lastele ohtlikud. See tekitas meie lastes kohe väikese protesti laine, aga nad jõudsid kiiresti järeldusele, et vanemad inimesed ju muretsevadki maru palju.
Raamatus pakkus vanaisa välja hoopis ühise liivalossi ehitamise rannas. Nõnda sai sellest ikkagi vahva koos veedetud aeg. Kuna ehitis tuli nii põhjalik ja suurejooneline, siis otsustati homme edasi ehitada. Järgmisel päeval oli loss paraku lõhutud. Keegi oli selle otsas hüpanud ja jalaga laiali löönud. See tegi meele väga kurvaks, aga sellegi poolest ehitasid nad uue lossi. Paraku kordus sama lugu ka sel korral.
Poiss ei saanud kuidagi aru, miks keegi küll nii teeb. Vanaisa selgitas, et neile on lihtsalt kuri sisse tulnud.
Nüüd mõtleb papa kauem. Ta ütleb, et kuri ronib alguses pea sisse. Sellise pea, mida keegi ei silita. Sellepärast peadki lastele pai tegema. Siis ei saa kuri nende pähe pesa teha.
“Ja lapsi peab kõvasti kaisutama,” jätkab papa. “Sedasi ei pääse kuri kehasse.”
Paremini lihtsalt ei saagi ju öelda! Kogu see vestlus ja arutelu sel teemal oli nii tabav ja õige.
Ka meie lastel on päris tihti olnud küsimusi, et kes ja miks on sodinud mänguväljaku ära või lõhkunud bussipeatuse või loopinud prügi suvaliselt metsa alla. Oleme rääkinud sellest, kuidas mõnel lapsel/noorel pole armastavat kontakti oma vanematega. Kui oluline on kiindumussuhe turvalise täiskasvanuga. Lapsed vajavad armastust ja mõistmist. Kedagi, kes kuulaks nad ära ja oleks rasketel hetkedel olemas. Nii ei hakka emotsioonid kuhjuma ja sellisel moel väljenduma. Täiskasvanutele soovitan väga Gabor Mate raamatut
Just sellistest lasteraamatutest olen ma puudust tundnud. Liiga tihti saab pahatahtlikkus lihtsalt karistada ja kõik on justkui hästi. Aga mis on jäämäe tipu all? Miks keegi üldse nii käitub? Ja kuidas me saame selle juurpõhjusega tegeleda, et maailm PÄRISELT paremaks muutuks. Ilmselgelt peavad meil olema piirid ja igasugust käitumist ei saa lubada, aga mõistmine ning empaatia ei pea selle pärast kaduma.
Ka illustratsioonid on taaskord suurepärased. Päris keeruline on anda edasi sellist sügavamat ja tunnetega seotud sisu ka pildis. Emotsioon jookseb raamatus justkui jämeda musta “sodina”. Ühe poisi kurbus väljendub pettumuses, teise kurbus väljendub vihas. See must joon annab hästi edasi mõlemat.
Raamatu lõpp mulle samuti väga meeldis, aga jätan selle kõigile ise avastamiseks.
6-aastane: “Väga hea. See oli nii sarnane päris maailmaga. Selle pärast meeldis, et seal räägiti rohkem sellest, et miks mõned inimesed on pahatahtlikud.”
4-aastane:”Minule see raamat väga meeldis.” “Miks ta sulle meeldis?” ” Sest lihtsalt meeldis.”